Kevadfestival, mida tuntakse ka kui "Hiina uusaastat", on esimese kuu esimene päev. Kevadfestival on hiinlaste seas kõige pidulikum ja elavam traditsiooniline festival ning oluline traditsiooniline festival ka välismaal elavatele hiinlastele. Kas teate kevadfestivali päritolu ja legende?
Kevadfestival, tuntud ka kui Hiina uusaasta, on kuukalendri algus. See on Hiina kõige suurejoonelisem, elavam ja tähtsam iidne traditsiooniline festival ning ka hiinlaste jaoks ainulaadne festival. See on Hiina tsivilisatsiooni kõige kontsentreeritum ilming. Lääne-Hani dünastiast alates on kevadfestivali kombed jätkunud tänapäevani. Kevadfestival viitab üldiselt uusaastaööle ja esimese kuu esimesele päevale. Kuid rahvakultuuris viitab traditsiooniline kevadfestival perioodile kaheteistkümnenda kuu kaheksandast päevast kuni kaheteistkümnenda või kahekümne neljanda päevani kaheteistkümnenda kuu kuu viieteistkümnenda päevani, kusjuures haripunkt on uusaastaöö ja esimese kuu kuu esimene päev. Selle festivali tähistamine on tuhandete aastate jooksul ajaloolise arengu jooksul kujundanud mõned suhteliselt kindlad kombed ja harjumused, millest paljud on tänapäevani edasi antud. Traditsioonilise Hiina uusaasta püha ajal korraldavad hanid ja enamik Hiina etnilisi vähemusi mitmesuguseid pidustusi, millest enamik keskendub jumalate ja Buddhade kummardamisele, esivanemate austamisele, vana lammutamisele ja uue taastamisele, juubelite ja õnnistuste tervitamisele ning rikkaliku aasta eest palvetamisele. Tegevused on mitmekesised ja neil on tugevad etnilised iseärasused. 20. mail 2006 kiitis Riiginõukogu heaks kevadfestivali rahvakombed, et need lisataks esimesse riikliku vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Kevadfestivali päritolu kohta on legend. Vana-Hiinas elas koletis nimega "Nian", kellel olid pikad tundlad ja kes oli äärmiselt metsik. Nian on aastaid elanud sügaval merepõhjas ja ronib kaldale ainult uusaastaööl, neelates alla kariloomi ja tekitades kahju inimeludele. Seetõttu aitavad külade ja külade inimesed uusaastaööl eakatel ja lastel põgeneda sügavatesse mägedesse, et vältida "Niani" metsalise kahju. Ühel uusaastaööl tuli külast väljastpoolt eakas kerjus. Külaelanikud olid kiirustades ja paanikas, ainult küla idaosas elav vana naine andis vanamehele toitu ja julgustas teda mäest üles minema, et "Niani" metsalist vältida. Vana mees silitas habet ja naeratas, öeldes: "Kui mu vanaema lubab mul terve öö kodus olla, siis ajan ma "Niani" "metsalise minema." Vana naine jätkas veenmist, anudes vanameest naeratama, kuid jäi vait. Keset ööd tungis "Niani" metsaline külla. See näitas, et küla õhkkond oli eelmiste aastatega võrreldes erinev: küla idaosas asus ämma maja, uks oli kleebitud suure punase paberiga ja maja oli eredalt valgustatud küünaldega. Nian-loom värises üle kere ja lasi kuuldavale imelikku karjet. Uksele lähenedes kostis õuelt ootamatu plahvatusheli ja „Nian“ värises üle kere ega julgenud enam edasi liikuda. Algselt kartis „Nian“ kõige rohkem punast tuld, leeke ja plahvatusi. Sel hetkel avanes mu ämma uks pärani ja ma nägin õuel punases rüüs vanameest valjult naermas. Nian oli šokeeritud ja jooksis piinlikkusest minema. Järgmine päev oli esimese kuu esimene päev ja varjupaika otsinud inimesed olid väga üllatunud, nähes, et küla on turvaline ja turvaline. Sel hetkel taipas mu naine äkki ja rääkis kiiresti külaelanikele lubadusest vanamehelt kerjata. See asi levis kiiresti ümberkaudsetes külades ja kõik teadsid, kuidas Nian-looma minema ajada. Sellest ajast alates, igal uusaastaööl, kleebib iga pere punaseid kupleteid ja paneb ilutulestiku põlema; iga majapidamine on eredalt valgustatud küünaldega, valvates ööd ja oodates uut aastat. Põhikooli esimese päeva varahommikul pean ikkagi pere ja sõpruskonnaga tere ütlema. See komme levib üha laiemalt ja on saamas hiinlaste seas kõige pidulikumaks traditsiooniliseks festivaliks.
Postituse aeg: 08.02.2024